Naatriumdietüülditiokarbamaat, keemiline valem (C2H5) 2ncssna, valge kuni värvitu helbekristall. Hügroskoopne. See lahustub kergesti vees, etanoolis, metanoolis ja atsetoonis, kuid ei lahustu eetris ja benseenis. Seda saab katsetes kasutada vaskreagendina.
Sellel on kolm keemilist omadust:
1, oksüdeeritud disulfiidiks
Naatriumdietüülditiokarbamaadi oksüdeerimisel tekib disulfiid, nimelt kolhitsiindisulfiid:
2 NaS2CNEt2 + I2 → Et2NC ( S ) S-SC ( S ) NEt2 + 2NaI
Seda disulfiidi müüdi alkoholivastase ravimina Antabuse ja Disulfiram nimetuste all. Disulfiidi kloorimine võib anda aminotiokarbonüülkloriidi.
2, ligandina
Dietüülditiokarbamaat võib kelaatida paljude'-ga; pehme' metalliioonid läbi kahe väävliaatomi. Tuntud on ka teisi keerukamaid sidumisviise, näiteks ühe kahest väävliaatomist ühe hamba ligandina või sildligandina kasutamine. Kuna see võib moodustada vase ioonidega tasapinnalise ruudukujulise kompleksi ja hallrohelist kompleksi saab ekstraheerida süsiniktetrakloriidiga, nimetatakse seda mõnikord /3、vaskreagendiks.
Lämmastikoksiidi vabade radikaalide tsentrifuugimine
Dietüülditiokarbamaadi-raua kompleks on üks väheseid meetodeid, mis võimaldavad uurida lämmastikoksiidi (NO) vabade radikaalide moodustumist bioloogilistes materjalides. Kuigi NO poolväärtusaeg koes on nii lühike, et seda ei ole võimalik tuvastada, on NO selle kompleksiga lihtne kombineerida. Moodustunud mononitroso-raua kompleks (E : MNIC) on stabiilne ja seda saab spektris tuvastada elektronide spinresonantsi (EPR) abil.
Naatriumdietüülditiokarbamaati võib saada süsinikdisulfiidi ja dietüülamiini segamisel ning neutraliseerimisel naatriumhüdroksiidiga:
CS2 + HN ( C2H5 ) 2 + NaOH → NaS2CN ( C2H5 ) 2 + H2O
Teisi ditiokarbamaate võib saada ka sekundaarse amiini ja süsinikdisulfiidi samal viisil segamisel. Neid kasutatakse tavaliselt siirdemetalliioonide kelaativate ligandidena ning komponentide eelkäijatena herbitsiidides ja sulfiidides.